Trombooni ehitus

Trombooni ehitus on teiste vaskpuhkpillide hulgas eriline, nimelt ei ole sellel pillil õhuventiile. Selle asemel kasutatakse helikõrguste muutmiseks pikka U-kujulist liikuvat kulissi. Kujult on tromboon väga lapikuks ja laiaks litsutud S-tähe moodi, mille ühes otsas asub huulik ja teine ots lõpeb avara lehtriga. Lehtri laius võib olla üsna erinev, basstromboonidel on see laiem, kuni 24 cm, tenortromboonidel kitsam. Pillitoru ise on kahest osast koosnev kolmemeetrine silinder, mille huulikupoolne poole pilli pikkune lüli liigub edasi-tagasi, mõjutades niiviisi pillis sisse puhutavat õhujuga ja muutes helikõrgust. Trombooni huulik on väikese lehtri kujuline ja laiema servaga, sest mängu juures on oluline ka huulte vibreerimine sellel.

Kuidas trombooni mängitakse?

Tüseda ja küpse häälega tromboonid asuvad orkestris dirigendi paremal käel orkestri tagumises otsas trompetite ja tuubade vahel. Neid on tavaliselt kolm ja tihti kasutatakse neid ka triona.

Trombooni mängimiseks hoitakse pillli horisontaalselt suu ees, puhutakse huulikusse ja parema käega liigutatakse U-kujulist nn kulissi.

Trombooni kasutatakse nii orkestrites, bigbändides, tantsu- kui džässmuusikas. Ajaloost üks tuntumaid tromboonimängijaid on 18. sajandil elanud sakslane Thomas Gschladt, tänapäevastest Glenn Miller, Tricky Sam Nanton jt. Eestis tuntakse Heiki Kalaust, Tiit Karist, Ants Nuuti.

Huvitav, et eelkõige lauljana tuntud Nelly Furtado on samas ka hea tromboonimängija.

Trombooni ajalugu

Trombooni nimi pärineb itaalia keelest, kus see tähendab suurt trompetit. Nagu nimigi ütleb, on sellel trompetiga samad eelkäijad. Aga tromboonist kui eraldiseisvast pillist on põhjust kõnelda alates 15. sajandist, mil selle eri kujud levisid üle Euroopa ja seda hakati kasutama vaimulikus muusikas, kontsertidel ja väliüritustel.

17. sajandil läks tromboon ajutiselt moest välja ja selle kasutamine lõpetati peaaegu igal pool, välja arvatud Austrias. Ka kuulsad heliloojad Bach ja Händel kasutasid trombooni oma muusikas vaid üksikutel juhtudel. Kuid 18. sajandi teisest poolest alates hakkas Austriast alates trombooni populaarsus jällegi tõusma, kui leiti selle võimalused kooride saatepillina – seda sellepärast, et trombooni häält peeti väga sarnaseks inimese häälega. Wolfgang Amadeus Mozart ja Joseph Haydn kirjutasid oma muusikas tromboonilegi osi. Kuid sümfooniaorkestrite koosseisu pääses tromboon alles 19. sajandil rootsi helilooja Joachim Nicholas Eggerti ja Ludwig van Beethoveni heliteoste kaudu.

Tromboonide tegemine

Tromboonid on tänapäeval valmistatud enamasti messingist või kullatud messingist, kuid ka nikkelhõbedast.

Et algelistel tromboonidel oli palju kitsama lehtri ja toru tõttu ka teravam tämber, siis oli läbi ajaloo pillimeistrite ees väljakutse, kuidas muuta pilli heliregistrit madalamaks ja sumedamaks. Ideaaliks peeti trombooni, mis oma hääle poolest oleks puupuhkpillidele sarnane. Sel eesmärgil muudkui laiendati lehtrit ja paksendati pillitoru seinu.

Ka ei olnud algelistel trompetitel edasi-tagasi liigutatavat kulissi, see lisati pillile alles 19. sajandil kuulsa tromboonimeistrid F.C.Sattleri poolt Leipzigis.

Trombooniõpetus Tabasalu Muusikakoolis

Tabasalu Muusikakoolis õpetatakse tuubat alates aastast 1998, õpetaja Valdo Rüütelmaa.

2019. saavutas Ander Ilves tromboonil Vabariikliku konkursi „Parim noor Instrumentalist“ finaalis III koha.

Tuubat mängitakse Tabasalu Muusikakooli puhkpilliorkestris.